Vahelduseks koeraspordile sai eelmine nädalavahetus tehtud ratsasporti. Kuna Truman veetis pool aastat Läänemaal endale üüratut kõhtu alla süües, siis juuni algusest, kui ta tagasi Tartu tõin oleme tegelenud vaid peki põletamise ja võhma treenimisega. Leedu kolmevõistlejalt saadud treeningplaan töötab väga hästi ning oleme saavutanud punkti, kus hobune ei lähe märjaks ka hüppetrennis. Olen alustanud ka ratsastuse poolt enam-vähem nullist ja hüppamises on mind abistanud hea sõbranna Laura, kes koogikeste eest on nõus mulle vähemalt korra nädalas harjutusi üles panema ja nõu andma. Igatahes on Truman hüppamise poolest totaalselt muutunud ning terve suve kestnud positiivne emotsioon ratsutamisest viis asja niikaugele, et julgesin jälle parkuuri sõita. Parkuuri, milles olid ka okserid. Kuna kõik nagu läheb kenasti, siis saigi tehtud välkotsus, et lähen proovin ka ühe väikse võistluse teha. Ecu tallides on hea plats ning parkuuri keerulisus oli vastav kõrgusele. Lootsin vaid, et saaksime parkuuri sõita rahulikult, puhtalt ning ilma suuremate apsakateta. Ja nii läkski. Diplomi ja roosa rosetikese saime ka puhta sõidu eest. Olen ise nii kohutavalt rahul oma väikse saavutusega :). Ainukest pinget pakkusid jalavahetused, mis meil kohe üldse tulla ei taha. Jalavahetused ja üleminekud-neid tuleb harjutada, harjutada, harjutada. Pluss istak. Olen teinud küll palju poolistakus trenne, mis on andnud juurde tasakaalu, kuid hüppel maha vaatamine ning jalgadega vehkimine vajab veel kõvasti tööd. Ühesõnaga praegu on Trumani tervis ok (ptüi, ptüi, ptüi) ja minul motivatsioon laes. Loodetavasti see kestab :)
Video:
Kaks inimest, kes on mind ratsatrennidega palju aidanud.
 | |
No comments:
Post a Comment