Nagu iga teine seekordne võistleja olime ka meie tublisti enne Tallinna sõitmist Glabazna radasid harjutanud. Seekord sõtsime võistluspaika Mäkuga vaid kahekesi ning härra sai nautida olesklemist esiistmel, mis talle kangesti meeldib. Kui esimese rajaga tutvuma läksin, siis tundsin, et olen millegipärast väga närvis ning kui lõpuks koera autost võtsin ja jalutama läksin oli mu pulss küll vist ainult tõusuteel. Koer oli enne starti kohutavalt hajevil ning ei reageerinud ka kõige lihtsamale käsklusele nagu "istu". Esimese raja disklaff tuli nii ootamatult ja nii ajuvabas kohas, et olin siiralt üllatunud, kui nägin Mäkut mu jalge eest tunnelisse pugemas. Tavaliselt igasugu 90 kraadi peal tunnelisse minekud on meie jaoks suht rasked. Aga seekord-vups ja kadunud. Jooksime edasi kuid eksisime ka slaalomis (jälle üllatus) ja müüril (see oli tõsine hobusetaksitus ). Teise raja algus oli meile suht keeruline, kuna pean alati arvestama, et mu koer ei suuda hüpata tõkkeid väga lähedalt. See tähendab reeglina mulle pikemalt jooksmist ja keerutamist. Kitsaskohad edukalt sooritatud lahkub koer järsku keset slaalomit - kordame ja jällegi jäetakse vahele viimane pulk. Edasi käis Mäku korra ka raja ääres miskit nuusutamas ja disklafi saime kohas, kus pidime jooksma kolm tunnelit järjest, kuid peale teist võttis koer ühe takistuse vahele. See oli puhtalt minu süü, kuna olin nii keskendunud sellele, mis pidi peale kolmandat tunnelit tulema. Kolmas rada oli hüpperada ning jällegi algas see raskelt, kuid lõpp oli suhteliselt otse minemine. Viimase hetkeni mõtlesin läbi erinevaid variante, kuidas Mäku sellest hobusemüürist üle saada. Olin ise maha rahunenud ja püüdsin iga tõket korralikult kontrollida. Kõik läks kui õlitatult ning veel oli jäänud vaid slaalom, tagasipöördel tunnel ning kaks tõket sirgel. Kuna kahel korral juba eksisime slaalomis, siis vedasin koera lausa käega slaalomisse, et saaks selle nüüd korralikult läbitud. Ja mis juhtus- Mäku tegi esimese posti ja lahkus tükk maad eemal olevasse tunnelisse! Täiesti ebaloomulik käitumine ma ütlen :D. Trennis ma pean iga tunneli suuni jooksma ja näpuga näitama ning nüüd järsku otsib ta ise kaugustest üles ühe ja poeb kiirelt sisse. Meel oli tõsiselt mõru, kuna olime nii lähedal oma teisele A2 nullile. Koju jõudes olin maha rahunenud ja nentisin, et rajad olid tõesti väga huvitavad, kuid seda tonti, kes mu rajal mitte isemõtleva koera sisse ronis ma küll enam näha ei taha...
Ellliga trennis ei käinud kaks nädalat võistluste tõttu. Terjerite erikal oli tibi TP kutsikas, BIS 4 ja sai eriauhinna Parim Eestis Sündinud Kutsikas. Kolm päeva Tallinnas oli tore vaheldus ja beebi sai sotsialiseeritud niipaljude toredate koertega. Eriti eredalt jäi meelde isane sinine dogi, kelle meie neiu oleks vist küll koju kaasa võtnud.
Pilt ka uhkete vidinatega.
