On kasu, kui sa omad hobust, kes regulaarselt mõnda jalga lööberdab. Sest siis su silm leiab ka oma teistel loomadel väiksemagi kõrvalkalde normaalsest liikumisest. Ehk siis natuke aega tagasi nägin, et Mäku, kes küll armastab vahepeal niisama ühte esjalga tõsta (siis kui on vaja midagi väga täpselt uurida-noh nagu linnukoer) hakkas vahepeal peale kõvat müramist oma keharaskust natuke ühelt esijalalt ära kallutama. Kuna arst ei leidnud katsudes ega painutades mingit viga, siis läksime pilti tegema. Pildilt selgus, et vanamehel on biitsepsi tendiniit ehk kakspealihase kõõluse põletik. Pidi olema tüüpiline häda sellise jalaehitusega koertele. Raviks on siis süst õlaliigesesse ning füsioterapeudist sõbranna soovitas ka jahutada ning spetsiaalset massazi selle häda puhul. Neli nädalat oleme siis puhkusereziimil ning edasi hakkame jälle tasapisi treenima. Arvatavasti jätan ära trennis kõrgete tõkete hüppamise a´la nagu vanad võistlushobused, kellega treeningutel harjutatakse vaid koostööd ning kõrgemaid tõkkeid hüpatakse võistlustel.
Vahepeal tuleb siis keskenduda tibiga tegelemisele. Natuke tuleb meil juba välja, kuid olen kohe algusest võtnud asja lõdvalt, sest kiirustada pole ju kuhugi. Enne lume tulekut tahaks ikka slaalomi selgeks saada, mida nii mõnigi suveõhtu oma aias harjutanud oleme. Samuti on üle paari aasta käimas näituseralli. Siiani on meil hästi läinud ning paar nädalat tagasi saime üllatuslikult oma viimase junior serdi ja TPjuniori Väimelas 4. meist vanema juniori seast. Konkureerides 3 vanema koeraga lisaks veel PE1 ning VSP tõu parima valimise ringis kena avaklassi isasega Lätist.
Vahepeal tuleb siis keskenduda tibiga tegelemisele. Natuke tuleb meil juba välja, kuid olen kohe algusest võtnud asja lõdvalt, sest kiirustada pole ju kuhugi. Enne lume tulekut tahaks ikka slaalomi selgeks saada, mida nii mõnigi suveõhtu oma aias harjutanud oleme. Samuti on üle paari aasta käimas näituseralli. Siiani on meil hästi läinud ning paar nädalat tagasi saime üllatuslikult oma viimase junior serdi ja TPjuniori Väimelas 4. meist vanema juniori seast. Konkureerides 3 vanema koeraga lisaks veel PE1 ning VSP tõu parima valimise ringis kena avaklassi isasega Lätist.
Pilt siis uhkest tiitliomanikust:
Lisaks veel video Tartu agilitymängudest, kus Elli jooksis vist oma elu kõige keerulisema raja. Kaared on küll suured nagu pannkoogid ja kolmanda tunneli juures sai ta ka aru, et need on pallid, mis mul käes on :) Elliga on mõnus joosta, sest tal on endal impulss edasi minemiseks ja see võimaldab mul teha ka paari juhtimist, mis Mäkuga eriti kõne alla ei tuleks. Lõpus tõkkest mööda jooksmine on jällegi see viga, et ma pean kontrollima oma õlgade suunda ja ei tohi teda kehaga nügida.
http://toru.ee/view/0115304f6353
Kiiret paranemist Mäkule !
ReplyDelete