Elliga trennis

Eile ehk siis 30.01 olime taas platsil pisikese Elliga. Eelmise korra peale trenni sõbrustamised trennikaaslastega andsid tunda ning paar korda kadus väike siga orbiidile. Kuid kiirelt saime selgeks, et mina ja mu mänguasi on palju vahvamad kui teised koerad kokku ning saime tehtud isegi mõned harjutused. Pikim neist oli tunnel-tõke-ringi-tõke-tunnel, mis neljandal korral ka ühes jutis välja tuli. Samuti proovisime uut elementi rõngas, mis edukalt mitmel korral läbitud sai. Poom  on siiski Elli lemmik algusest peale ja iga kord kui sellest mööda jalutame tahab ta sinna minna. Otsustasin talle kontaktpinnad õpetada samamoodi kui Mäkule, ehk siis läbi "oota" käskluse, mis tähendab siis seda, et punasel peab koer korra seisma jääma. 2on2off kardan, et jääb bullidele liiga keeruliseks ning suurema tempo pealt muutub see kindasti 4 off-ks. Igatahes hetkel sai ka Elli selgeks, et kui ta poomilt alla minekul mind vaatab ja lõpuks istub saab ta nämmi. Samuti poomi otsas ootamine ehk siis "enne ära ei tule, kui kutsutakse" põhi on tehtud. Slaalomit me hetkel ei tee, kuna plaan on kevade poole aias channel meetodit õpetama hakata. Mäku sai samuti alles suvel läbi selle meetodi harjutades tõeliselt slaalomi olemusele pihta. Üldiselt tundub, et noorele tibinale agility meeldib ja kiirust on ka tal omajagu :).

2011

2011 a. esimene võistlus on seljataga. Toimus see siis 15. jaan Tartumaal Kilgi tallides. Alati enne rajale minekut on minu jaoks suurim probleem koerale õige annuse motivatsiooni doseerimine ehk siis "mitu sekundit Mäkule mänguasja näidata, ilma, et ta hulluks läheks". Tundub, et esimesel rajal sai seda natuke palju, kuna tunnelist sai koer sisse nii suure hoo, et võttis peale seda kaks järjestikku tõket, mis numbriliselt teps mitte järjekorras ei olnud. Sain veel korra teda hüüda, aga üle ta sealt oligi. Minu jaoks oli see üllatus, kuna tavaliselt Mäku ei mõtle ise ega lukusta suvalisi takistusi. Tulemuseks siis disklaf.

Video:

Teisel rajal olin natuke targem ja arvestasin, et heal pinnasel jookseb koer niikuinii paremini, niiet liigne mänguasjaga vehkimine ei tule kasuks. Proovisin keskenduda ning tulemuseks saimegi puhta raja, aga õnnetu 1.53 sek. üle aja. Tean täpselt, et aega röövib meie meeletult aeglane poomi lõpp, aga hetkel ma võistlustel muudmoodi ei saa. Positiivseks kohaks oli minu jaoks slaalomi läbimise kiirus ja sisseminek. Pikalt oli see meie "murelaps" kuid järjepideva harjutamise tagajärjel saame trennis isegi slaalomisse sisenemist teha läbi tagantlõikamise. Võistlustel veel seda katsetama ei kipu :). Samuti olin rahul Mäku okseri sooritusega, kuna kotist välja tuiskav väikeste silmadega siga võib kergelt jätta selle olemasolu kahe silma vahele.

Video:

2010. aastast õppisime järgnevat:

*ei kihuta koera eest minema, vaid ootan teda rasketel kohtadel e. mingi nurga all hüpatavatel tõketel.

*slaalomisse mineku ja püsimise saab bullterjer selgeks siis, kui seda terve suve koduaias harjutada.

*kontaktpinna tähendusest saab bullterjer selgeks siis, kui seda terve suve koduaias harjutada ning päev enne võistlust kindasti üle korrata.

2011. ootused:

*kiirem poomi läbimine ehk, et koer jookseks üle poomi galopis ning pidurdaks alles kontaktpinnal, mitte languse alguses.

*kaugemalt slaalomisse minek

*üldise tempo tõstmine ilma, et koer (loe: perenaine) kaotaks pea

*kaugemalt tõkkele saatmise

*paremini toimiva "edasi" ja "ringi" käskluse

*A3 jõudmine (ning mis seal salata ka EMV osalemine)

Samuti teen vaikselt üht-teist ka Elliga, kes oskab läbi tunneli ja üle poomi joosta. Eelmisest nädalast alates käime kutsikate agility rühmas ning teeme kodus kuulekust.

Elli ehk kuidas neid sai kaks.

Mingi kuklatunne ütles mulle alati, et tahaksin kahte koera ja kui pea kaks aastat tagasi oma majja kolisin, siis muutus see tahtmine tugevamaks ning võimalikumaks. Elli ehk täisnimega Axtom Terra Eliza Star pärineb mitut põlve edukatest näitusekoertest ning loodetavasti on ka tema pärinud need head geenid ja näituseringis me hätta ei jää. Veel olulisem on aga minu jaoks see, et saaksin ka temaga agilityt teha. See on sportlik huvi kohe - kas Mäku on "one of the kind" või suudan sama ka teise koeraga. Iseloomult on neiu kiire ja hakkaja ning parasjagu hulluke. Loodan kogu selle kupatuse suunata agilitysse ja eks aeg näitab, mis meist saab.

1 kuu vanune

5 kuu vanusena

Ja me koos :)



Ja saagu algus...

Olen vahepeal avastanud mitu agilityblogi, mida on huvitav lugeda ning tekkis endalgi idee oma trennid/võistlused/ootused kirja panna. Et hiljem oleks hea vaadata ja analüüsida. Eriti nüüd, kui meie koertekari on kasvanud kahepealiseks ning südames on lootus, et väike tegelane on võrdväärne oma suurele kaaslasele.

Natuke ka algusest, ehk siis kuidas ma jõudsin bullterjeriga agilityini.

Pakun, et Magant e. Mäku oli ca. 1,5-2 a. kui üritasin leida võimalikke väljundeid tema aktiivsusele. Kuna olen olnud lapsest saati ka hobuseinimene viisid ratsatrennid mind kokku Helgaga, kes siis oma dalmaatslase Nessiga agilityga aktiivselt tegeles. Niisiis leidsingi ennast ükspäev Tartu Maaülikooli maneezist koer näpuotsas. Algus oli raske, aga lõbus. Kuna olin käinud Mäkuga kutsikate mängurühmas, siis istusimegi kaks-kolm trenni vaid maneezi nurgas ning ootasin, kuna koer kasvõi silmanurgastki mind vaataks teiste koerte asemel. Kui ükskord jõudsime selleni, et Mäku natukenegi minuga kontakti võttis saime minna platsile elemente õppima. Sealt algas lõbus faas, kus hulljulge siga vallutas esimesel korral kõik takistused neid grammigi kartmata - ja nii ongi jäänud. Esimene aasta kulges meil stabiilses peataolekus - neljajalgsel oli ütlemata tore mööda platsi ringi kihutada ja kahejalgsel oli ütlemata raske ennast kokku võtta ja rääkida/juhtida/joosta samal ajal. Eriti see jooksmise osa, kuna Mäku oli alguses nii väle, et ma rada tehes ei jõudnud ma vähemalt 3 korda õiget takistust näidata ja seepeale hakkas Mäku tegema oma lemmikharjutust, ehk keerutamist.

See pilt on tehtud 2007 a. kui meil "oota" käsklus tähendas 2 sek kükitamist.

Sel hetkel tundsin ka, et oleks vaja teha natuke kuulekust, et koera paremini kontrollida ning mõnda aega käisimegi Tiia Ariko juures trennis. See mõjus agilitytrennidele hästi ning Mäku suutis rajal isegi vahepeal vaadata, mis ma talle näitan.

Esimesi võistlusi hakkasime tegema 2008. a - alguses mitteametlikud ja siis riburadapidi ametlikeni välja. Esimesed ametlikud võistlused läksid tihti disklaffide nahka, kuna Mäku ei olnud veel nii heas vormis, et maxi klassi tõkkeid võtta ja nii valis ta tihti lihtsama tee - raskel hüppel jooksis pulga alt läbi.

Edasi hakkas nii minema, et mitteametlikel, kus vahest lubati meil ka midi klassis võistelda suutsime mõned päris kenad jooksud teha ja ametlikel hakkasid  disklaffide asemele tulema miinused. Kõige tavalisem tulemus oli meil -10. Ja siis juhtus see, mis alati juhtub "klõpsti" ning koer muutus järsku tähelepanelikuks, kindlaks ning osavaks. Hakkasime rohkem võistlustel käima ning 2010a. kevadel läksime ka esimest korda väljaspoole koduplatsi võistlema. Esimene proov oli Tallinnas ning tulime sealt tagasi I ja III kohaga. Ise ma jooksudega rahul polnud, kuna minu eesmärk on alati joosta vigadeta rada. Kuid ilm oli kehva ning plats libe, aga koer käitus sama hästi kui koduplatsil ning see varjutas väikse rahulolematuse -5 ja -15 karistuspunkti üle. 2010a. oli kokkuvõttes meile ülimalt positiivne, kuna enamus võistlustest, kus osalesime saime hea tulemuse ning suvel vahetasime ka A1 klassi A2 vastu ja saime sinnagi esimese nulli kirja. Nüüd on ainus võimalus veel edasi minna ja tegeleda probleemidega, mis meie kiirust segavad. Sest imede-ime - bullterjeriga on võimalik harrastada agilityt!