ECU Sügisvõistlus

Vahelduseks koeraspordile sai eelmine nädalavahetus tehtud ratsasporti. Kuna Truman veetis pool aastat Läänemaal endale üüratut kõhtu alla süües, siis juuni algusest, kui ta tagasi Tartu tõin oleme tegelenud vaid peki põletamise ja võhma treenimisega. Leedu kolmevõistlejalt saadud treeningplaan töötab väga hästi ning oleme saavutanud punkti, kus hobune ei lähe märjaks ka hüppetrennis. Olen alustanud ka ratsastuse poolt enam-vähem nullist ja hüppamises on mind abistanud hea sõbranna Laura, kes koogikeste eest on nõus mulle vähemalt korra nädalas harjutusi üles panema ja nõu andma. Igatahes on Truman hüppamise poolest totaalselt muutunud ning terve suve kestnud positiivne emotsioon ratsutamisest viis asja niikaugele, et julgesin jälle parkuuri sõita. Parkuuri, milles olid ka okserid. Kuna kõik nagu läheb kenasti, siis saigi tehtud välkotsus, et lähen proovin ka ühe väikse võistluse teha. Ecu tallides on hea plats ning parkuuri keerulisus oli vastav kõrgusele. Lootsin vaid, et saaksime parkuuri sõita rahulikult, puhtalt ning ilma suuremate apsakateta. Ja nii läkski. Diplomi ja roosa rosetikese saime ka puhta sõidu eest. Olen ise nii kohutavalt rahul oma väikse saavutusega :). Ainukest pinget pakkusid jalavahetused, mis meil kohe üldse tulla ei taha. Jalavahetused ja üleminekud-neid tuleb harjutada, harjutada, harjutada. Pluss istak. Olen teinud küll palju poolistakus trenne, mis on andnud juurde tasakaalu, kuid hüppel maha vaatamine ning jalgadega vehkimine vajab veel kõvasti tööd. Ühesõnaga praegu on Trumani tervis ok (ptüi, ptüi, ptüi) ja minul motivatsioon laes. Loodetavasti see kestab :)

Video:

http://www.youtube.com/watch?v=oPi99BM6R9Q

Kaks inimest, kes on mind ratsatrennidega palju aidanud.

Mäku puhkab agilityst

On kasu, kui sa omad hobust, kes regulaarselt mõnda jalga lööberdab. Sest siis su silm leiab ka oma teistel loomadel väiksemagi kõrvalkalde normaalsest liikumisest. Ehk siis natuke aega tagasi nägin, et Mäku, kes küll armastab vahepeal niisama ühte esjalga tõsta (siis kui on vaja midagi väga täpselt uurida-noh nagu linnukoer) hakkas vahepeal peale kõvat müramist oma keharaskust natuke ühelt esijalalt ära kallutama. Kuna arst ei leidnud katsudes ega painutades mingit viga, siis läksime pilti tegema. Pildilt selgus, et vanamehel on biitsepsi tendiniit ehk kakspealihase kõõluse põletik. Pidi olema tüüpiline häda sellise jalaehitusega koertele. Raviks on siis süst õlaliigesesse ning füsioterapeudist sõbranna soovitas ka jahutada ning spetsiaalset massazi selle häda puhul. Neli nädalat oleme siis puhkusereziimil ning edasi hakkame jälle tasapisi treenima. Arvatavasti jätan ära trennis kõrgete tõkete hüppamise a´la nagu vanad võistlushobused, kellega treeningutel harjutatakse vaid koostööd ning kõrgemaid tõkkeid hüpatakse võistlustel.
Vahepeal tuleb siis keskenduda tibiga tegelemisele. Natuke tuleb meil juba välja, kuid olen kohe algusest võtnud asja lõdvalt, sest kiirustada pole ju kuhugi. Enne lume tulekut tahaks ikka slaalomi selgeks saada, mida nii mõnigi suveõhtu oma aias harjutanud oleme. Samuti on üle paari aasta käimas näituseralli. Siiani on meil hästi läinud ning paar nädalat tagasi saime üllatuslikult oma viimase junior serdi ja TPjuniori Väimelas 4. meist vanema juniori  seast. Konkureerides 3 vanema koeraga lisaks veel  PE1 ning VSP tõu parima valimise ringis kena avaklassi isasega Lätist.

Pilt siis uhkest tiitliomanikust:

Lisaks veel video Tartu agilitymängudest, kus Elli jooksis vist oma elu kõige keerulisema raja. Kaared on küll suured nagu pannkoogid ja kolmanda tunneli juures sai ta ka aru, et need on pallid, mis mul käes on :) Elliga on mõnus joosta, sest tal on endal impulss edasi minemiseks ja see võimaldab mul teha ka paari juhtimist, mis Mäkuga eriti kõne alla ei tuleks. Lõpus tõkkest mööda jooksmine on jällegi see viga, et ma pean kontrollima oma õlgade suunda ja ei tohi teda kehaga nügida.

http://toru.ee/view/0115304f6353