Olen vahepeal avastanud mitu agilityblogi, mida on huvitav lugeda ning tekkis endalgi idee oma trennid/võistlused/ootused kirja panna. Et hiljem oleks hea vaadata ja analüüsida. Eriti nüüd, kui meie koertekari on kasvanud kahepealiseks ning südames on lootus, et väike tegelane on võrdväärne oma suurele kaaslasele.
Natuke ka algusest, ehk siis kuidas ma jõudsin bullterjeriga agilityini.
Pakun, et Magant e. Mäku oli ca. 1,5-2 a. kui üritasin leida võimalikke väljundeid tema aktiivsusele. Kuna olen olnud lapsest saati ka hobuseinimene viisid ratsatrennid mind kokku Helgaga, kes siis oma dalmaatslase Nessiga agilityga aktiivselt tegeles. Niisiis leidsingi ennast ükspäev Tartu Maaülikooli maneezist koer näpuotsas. Algus oli raske, aga lõbus. Kuna olin käinud Mäkuga kutsikate mängurühmas, siis istusimegi kaks-kolm trenni vaid maneezi nurgas ning ootasin, kuna koer kasvõi silmanurgastki mind vaataks teiste koerte asemel. Kui ükskord jõudsime selleni, et Mäku natukenegi minuga kontakti võttis saime minna platsile elemente õppima. Sealt algas lõbus faas, kus hulljulge siga vallutas esimesel korral kõik takistused neid grammigi kartmata - ja nii ongi jäänud. Esimene aasta kulges meil stabiilses peataolekus - neljajalgsel oli ütlemata tore mööda platsi ringi kihutada ja kahejalgsel oli ütlemata raske ennast kokku võtta ja rääkida/juhtida/joosta samal ajal. Eriti see jooksmise osa, kuna Mäku oli alguses nii väle, et ma rada tehes ei jõudnud ma vähemalt 3 korda õiget takistust näidata ja seepeale hakkas Mäku tegema oma lemmikharjutust, ehk keerutamist.
See pilt on tehtud 2007 a. kui meil "oota" käsklus tähendas 2 sek kükitamist.
Sel hetkel tundsin ka, et oleks vaja teha natuke kuulekust, et koera paremini kontrollida ning mõnda aega käisimegi Tiia Ariko juures trennis. See mõjus agilitytrennidele hästi ning Mäku suutis rajal isegi vahepeal vaadata, mis ma talle näitan.
Esimesi võistlusi hakkasime tegema 2008. a - alguses mitteametlikud ja siis riburadapidi ametlikeni välja. Esimesed ametlikud võistlused läksid tihti disklaffide nahka, kuna Mäku ei olnud veel nii heas vormis, et maxi klassi tõkkeid võtta ja nii valis ta tihti lihtsama tee - raskel hüppel jooksis pulga alt läbi.
Edasi hakkas nii minema, et mitteametlikel, kus vahest lubati meil ka midi klassis võistelda suutsime mõned päris kenad jooksud teha ja ametlikel hakkasid disklaffide asemele tulema miinused. Kõige tavalisem tulemus oli meil -10. Ja siis juhtus see, mis alati juhtub "klõpsti" ning koer muutus järsku tähelepanelikuks, kindlaks ning osavaks. Hakkasime rohkem võistlustel käima ning 2010a. kevadel läksime ka esimest korda väljaspoole koduplatsi võistlema. Esimene proov oli Tallinnas ning tulime sealt tagasi I ja III kohaga. Ise ma jooksudega rahul polnud, kuna minu eesmärk on alati joosta vigadeta rada. Kuid ilm oli kehva ning plats libe, aga koer käitus sama hästi kui koduplatsil ning see varjutas väikse rahulolematuse -5 ja -15 karistuspunkti üle. 2010a. oli kokkuvõttes meile ülimalt positiivne, kuna enamus võistlustest, kus osalesime saime hea tulemuse ning suvel vahetasime ka A1 klassi A2 vastu ja saime sinnagi esimese nulli kirja. Nüüd on ainus võimalus veel edasi minna ja tegeleda probleemidega, mis meie kiirust segavad. Sest imede-ime - bullterjeriga on võimalik harrastada agilityt!
No comments:
Post a Comment