Eelmise nädala trennid läksid suhteliselt positiivselt. Natuke endast välja viis mind vaid Mäku, keda üritan nüüd trennis rohkem mänguasjaga motiveerida, et võistlustel see teda päris hulluks ei ajaks. Praegu aga mööduvad esimesed rajad seetõttu suht kobamisi, kuna koer vahib pingsalt mind ja ei keskendu absoluutselt rajale. Kolmapäeval oli Stefi meile üles pannud väikeste modifikatsioonidega Tomas Glabazna raja, mis tegelikult ei olnud eriti raske, kuid vajas keskendumist mõningates kohtades. Esimene rada läks meil kuidagi üle kivide-kändude, kuid teise rajaga olin väga rahul, kuna seal oli mitmeid lühikesi pöördeid ja tagasipöördeid, millega Mäku väga kenasti toime tuli. Trenni lõpus harjutasime veel hooga tagantlõikamisega slaalomisse minekut ning pidin jällegi nentima, et mu vana siga on üks ütlemata tubli ja nunnu loom :).
Pühapäevases kutsikate trennis oli üllatavalt palju koeri kohal ning esimesed 10 min. üritas Elli nende kõigiga sõbraks saada. Kui see ei õnnestunud, siis proovis ta võimalikult palju vinguda ja rihma otsas väänelda. Kui see ka soovitud tulemust ei andnud, siis leidis ta, et mina olen ka väga lahe oma mänguasjaga ja harjutusi teha on väga tore. Vaid korra pistis ta putku koos border Claraga. Poom meil seekord eriti ei sujunud, kuna tegime seda suht trenni alguses, mil keskendumist võis lugeda nullilähedaseks. Edasised ringi käsklused ümber tõkke tiiva läksid suurepäraselt-olin lausa üllatunud. Kodused ümber torbiku harjutamised olid kasuks tulnud. Tegime esimest korda ka A tõket, mis väiksele sigudikule palju rõõmu pakkus. Läbi koti oskame ka juba tuhiseda ning kui vaja ka selle järel tõket hüpata (ehk tõkke tiibade vahelt läbi minna, sest konkreetselt hüppeid me veel ei tee). Viimaseks harjutuseks oli seekord tunnel-tõke-tunnel, millest viimane tunnel asetses suht kaugel. Esimesel korral jooksin ma ise koera vahtides tõkke tiiba, kuid teisel korral läks asi suht ludinal. Niiet jällegi-tubli siga! Kodustest ülesannetest on meil praegu päevakorras otsa vaatamine ehk siis "vaata" käsklus (juba ei teegi enam mulle downi nägu ja leiab mu silmad üles. Teine harjutus on istumine ilma käemärgita ja kolmandaks näituserihmaga jooksmine ja seismine, kuna nädala lõpus teeme oma esimese näitusedebüüdi osaledes Tallinna RV-l ja terjerite erinäitusel.
Kaks pilti ka kuuekuusest tibist:
No comments:
Post a Comment