Suvi

Pole pikka aega kirjutanud, sest pole ei aega, tahtmist, viitsimist, vaimu jne. jne. Viimased kolm kuud on möödunud võistlemise ja töötamise tähe all. Oma ettevõte võtab suure aja, aga samas on mõnus teha endale meeldivat asja enda heaoluks ning sättida oma aega nii kuidas meeldib. Kuna tõin ka oma hobuse suve algul Läänemaalt Tartu tagasi ning imekombel on siiani temaga saanud suht stabiilselt trenni teha, siis mõnipäev piirdubki minu koeramine vaid koertele mänguasjade andmisega ning vaatamisega, kuidas nad üksteist lõbustavad.

Vist oli nii, et juunis veel tegime grupitrenne, aga juulis ja augustis olen käinud vaid paaris trennis. Olen püüdnud teha kodus Elliga slaalomit ja pisikestel tõketel erinevat juhtimist ning sama Mäkuga, kes nüüdseks on suhteliselt edukalt ära õppinud sülepöörde.

Mai kuus käisime lausa kolmel võistlusel - Pärnus, Tuhalas ja Tallinnas. Pärnu kolmest rajast kahel saime DSQ - mille pärast, enam ei mäletagi. Mäletan vaid, et kohutav närv oli sees ning miski ei klappinud. Kogu aeg oli hirmus tahtmine joosta puhtalt ning see rikkus kõik ära. Tuhala võistlustel läks nõnda, et vigu oli palju, aga kuna osalejaid vähe, siis kohad tulid muidugi head. Kohtunikuks oli Anne Tammiksalu ning minu jaoks on tema firmamärgiks saanud okserid, mida Mäku ületada ei suuda. Kohad jagunesid aga esimesel rajal I ja teisel II. Iseenesest oli tunne hea, sest olin otsustanud, et las see A3 jääda praegu ootele ja eks kui ta ükskord tuleb, siis tuleb ning sellepärast pabistada ning närvitseda pole mõtet. Tallinna võistlustel oli põnev kohtunik ning rajadki olid huvitavad. Jälle ei mäleta ma esimese raja tulemust, kuid teisel rajal rahustasin ma Mäku niivõrd maha, et esimese ja vist kolmanda tõkke jooksis ta pulga alt. Seejärel mängisin temaga korra, ergutasin ja patsutasin ning teenisin selle eest vea, kuid edasine rada läks see eest superkenasti. Kolmandaks hüpperajaks oli siga täiesti väsinud ning palav ilm tegi oma töö. Raja me lõpetasime, kuid ajasime maha ka mitu pulka. Üllatuseks saime II koha.

 Juunis osalesime võistlustel Pärnus, kus kohtunikuks oli meie lemmik - Algirdas Valciukas. Mulle meeldib, et ta teeb A2 jõukohased rajad ning kui ilm on palav, siis ei kruti ka maxide tõkkeid taevasse. Esimesel rajal oleks tulnud puhas jooks, kui Mäku oma väikeste seasilmadega poleks fikseerinud esimeseks takistusek tõkketiiva ja stardipulga vahet. Õnneks suutsin ta pidurdada enne teist tõket, tagasi juhtida ja ülejäänud raja jooksime minu arust väga kenasti.

Video: http://toru.ee/view/d9511a79e1da

Teisel rajal kukkus kaks pulka puhtalt sellepärast, et mina juba pöörasin, kui Mäku alles hüppel oli.

Juuli lõpus toimusid Tartus meistrivõistlused koos tavaliste võistlustega. Soome kohtuniku rajad olid suhtelised kerged. Pikad sirged ning vaid üks keerutamiskoht. Esimesel rajal kukkus meil kaks pulka esimesel sirgel. Mäku polnud nagu erilises hoos. Teisele rajale minnes kütsin teda natuke rohkem üles ning jooks läks kenasti kuni selle keerutamiskohani, kus minu soperdamise peale pulgake alla tuli. Tulemuseks siiski I koht.

Augusti alguses olid taas võistlused Pärnus, kuhu sain regada ka Elli A0 kahele hüpperajale. Väike siga oli tahtmist täis ning kohati ei suutnud ta oma jooksuhoogu pööramiseks pidurdada :) Kuna Ellit tuleb juhtida natuke kaugemalt kui harjunud olen, siis videolt vaatasin, et vahepeal trügisin teda lausa oma kehaga tõkkest mööda. Kahe raja peale tuli kokku kaks tõkke kukkumist ning platseerusime II kohale. Olin väga rahul väikse põrsaga :). Video teisest jooksust: http://www.facebook.com/video/video.php?v=265705263455756&comments

 Mäku vaeseke ootas terve päeva oma starti ning lõppkokkuvõttes läks meil suhteliselt nigelalt. Suutsin esimesel rajal enne esimest tõket talle putsaga varbale astuda ja nagu hellikule kohaselt kadus tal natukeseks tuju ära ja hüppas tõkkeid lohakalt, mis tähendas kolme mahaaetud tõket. Teisel rajal mängisime tuju rõõmsaks ning Mäku oli justkui tiivad saanud, sest hüppas tõkkeid lausa meeter kaugemalt. Kahjuks jällegi rikkus meie loodetava nulli okser, millesse vaene koer täiesti sisse hüppas. Vaatasin läbi mõned videod, kus oksereid hüpanud oleme ja leidsin, et Mäku vaatab alati esimese pulga kõrgust ning arvestab selle järgi. Pandaks mõlemad pulgad ühele kõrgusele oleks ehk meil ka šanss see puhtalt ületada. Ühe veaga teenisime II koha. Kolmandal hüpperajal oli jällegi sees okser, mis tähendas juba enne alustamist, et puhtalt me seda rada ei jookse. Väike lootus oli veel paar sekundit enne tõket, kuid jällegi pärast videolt vaadates on näha, et Mäku hüppab üle esimese pulga. Edasi suutsin mina juba raja unustada ning puterdasime ka rõnga ees. Koer oli väsinud ja mina andsin alla :).

Nüüd  on meil väike  paus ning võistlema läheme ehk septembris. Natuke tuleb ka näitustel käia, kuna Ellil on veel vaja ühte jun serti.

Tekk torgib, padi on kõva jne.

Kuna viimasel ajal on mulle peale tulnud kohutav vingumismaania ning võistlustel närveldamine, siis pole olnud ka isu blogi pidada. Mis seda vingumist ikka lugeda. Aga kui juba ükskord sai see ette võetud, siis tuleb minna ikka võiduka lõpuni :P.

23.03 toimus siis meil Tartus võistlus, kus kohunikuks oli Algirdas Valciukas. Rajad olid huvitavad ning mõnusad. Esimese jooksu suutsimegi puhtalt sooritada kuni viimase takistuseni. Otsest viga ma seal ei näinud, mõnikord lihtsalt "veab". Video jooksust siin:

http://toru.ee/view/f0cdef04b2a3

Teisel rajal tegime samuti ühe vea, aga nagu ka videolt näha, siis pulga kukkudes ma vaid naeratan, sest vaene väike Mäku püüdis nii seda ületada, kuid maapind vedas alt :P. Edasi jooksime lihtsalt niisama mõnuga ja ilma erilise pingutuseta ja lõppkokkuvõttes saime veel II koha kah. Pärast oma naljakaid kaari ja vedamisi videolt vaadates nentisin, et ega vist liival me muudmoodi ei saagi. Koer ikka ilusti otseks ja küll ta siis hüppab.

http://toru.ee/view/12efb7c44165

Järgmiste võistluste vahepeale mahtus meil ära Elli jooksukas, mis kulges väga rahulikult. Mäku on tõeline džentelmen ning EI käsklus viis tal kõik romantilised mõtted hetkega minema. Kodus oli lihtsalt 4 nädalat tõelist mängu ja üksteise kaisus magamist.

30.04 toimus Tallinnas Tunnelite Karikasarja I etapp. Otsustasime seal osaleda viimasel minutil. Kirja said siis mõlemad koerad. Elli rajad kulgesid nii nagu ma arvasin. Kaks tunnelit, searalli ja edasi suht viisakalt. Tore, et tibil särtsu ja tahtmist on. Eks näis, kuidas edaspidi asi kulgeb. Esimesest Elli rajast ka tore video: http://www.facebook.com/video/video.php?v=219327244760225&comments

Mäkuga oli nii, et pidin jälle nentima, et enne starti ei tasu mingeid lollusi välja mõelda. Ehk siis seekordne leiutis seisnes Mäku kinnihoidmises stardis Külli poolt, mis meile kohe esimese tunneli juures dsiklafi tõi. Mäku oli niigi tahtmist täis ning kui ta Külli käte vahelt pääses, jooksis ta kohe minu juurde ja seejärel valest otsast tunnelisse. Teisel rajal üks viga pikal tunnelil, kus oli vaja tagant lõigata. Mäku tuli tagasi välja, et vaadata, kuhu ma niimoodi lidun. Seega tunnelite esimesel etapil meil eriti hästi ei läinud, aga targemaks sain küll :).

Equitana ja 2,5 kg

Sukeldusin vahelduseks jälle hobumaailma ning viibisin 5 päeva Saksamaal Essenis Equitanal (kus juba krookused ja nartsissid õitsesid ning oli rohkem plusskraade kui 2). Üritus oli megasuur ning huvitav.

Koju tulles käisin meie sportlast kaalumas ja olin rahul, kui Mäku kaal oli langenud pea 2,5 kg ning seda puhtalt vaid lahjema krõbina andmise näol (muud nänni saab ikka edasi). Väike lootus on, et endalgi mõni gramm kukkus, kuna ööbisime väikses Esseni eeslinnas Essen-Werdenis, kus meie peatuspaik asus kõrgel mäe otsas. Üles sättisime küll alati nii, et kasutasime ühistransporti, kuid ausõna-jalad jäävad väga haigeks ka mäest alla kõndimisel. Pluss lisaks veedetud tunnid messikeskuses, mis oli suurem kui meie Lõunakeskus. Sellest karri wurstist ja erinevatest saksa õlledest, mida igapäevaselt tarbisime me loomulikult ei räägi :P.

Trennist - Mäku on tubli ja jookseb kiiresti...kiiremini kui mina...märgatavalt. Viimasest trennist sain kohutava peavalu, kuna pingutasin tugevalt ja meil on maneezis nii soe. Elli on ka tubli - vean teda Mäku trenni kaasa, kus ta vahepeal paar tunnelit ja tõket jookseb. Tõsisemalt hakkan vast tibi treenima siis kui maa kuiv ja aias saab üht-teist juba teha.

Kaalupolitsei

Viimaseid trenne tehes oleme märganud, et Mäku pole enam nõnda kiire ja kraps, kui ennemalt. Alguses ma arvasin, et praegused 33 kg ei mängi erilist vahet suvise 29 kg kaaluga, aga tuleb välja, et mängivad küll. Loomulikult märkasid seda ka meie kaalupolitseid proua ja preili Praakli ning otsus sai tehtud-Mäku dieedile! Kuna õhus on juba tunda kevadet, siis lubas ka Mäku omanik suuremeelselt ise paar kg alla võtta ja kerget sörkjooksu harrastama hakata (koos Mäkuga ikka). Ja kui kõik muutused, mis kevadel plaanis on täide lähevad, siis ehk sügisel saan ma uuesti hakata tegelema ka oma teise armastatud hobiga-kickboksiga.  Kui seda trenni aktiivselt tehtud sai, siis oli nii kerge liivas joosta, et oleks lausa lennata võinud :D.

Hetkel elame Elli jooksuaja ootuses ja kõik ettevalmistused on tehtud. Põnev saab olema igatahes. Niikaua käime veel võimalikult paljude koertega müramas, sest mürada on ju väääga tore :).

Tallinna võistlus 20.02

Nagu iga teine seekordne võistleja olime ka meie tublisti enne Tallinna sõitmist Glabazna radasid harjutanud. Seekord sõtsime võistluspaika Mäkuga vaid kahekesi ning härra sai nautida olesklemist esiistmel, mis talle kangesti meeldib. Kui esimese rajaga tutvuma läksin, siis tundsin, et olen millegipärast väga närvis ning kui lõpuks koera autost võtsin ja jalutama läksin oli mu pulss küll vist ainult tõusuteel. Koer oli enne starti kohutavalt hajevil ning ei reageerinud ka kõige lihtsamale käsklusele nagu "istu". Esimese raja disklaff tuli nii ootamatult ja nii ajuvabas kohas, et olin siiralt üllatunud, kui nägin Mäkut mu jalge eest tunnelisse pugemas. Tavaliselt igasugu 90 kraadi peal tunnelisse minekud on meie jaoks suht rasked. Aga seekord-vups ja kadunud. Jooksime edasi kuid eksisime ka slaalomis (jälle üllatus) ja müüril (see oli tõsine hobusetaksitus ). Teise raja algus oli meile suht keeruline, kuna pean alati arvestama, et mu koer ei suuda hüpata tõkkeid väga lähedalt. See tähendab reeglina mulle pikemalt jooksmist ja keerutamist. Kitsaskohad edukalt sooritatud lahkub koer järsku keset slaalomit - kordame ja jällegi jäetakse vahele viimane pulk. Edasi käis Mäku korra ka raja ääres miskit nuusutamas ja disklafi saime kohas, kus pidime jooksma kolm tunnelit järjest, kuid peale teist võttis koer ühe takistuse vahele. See oli puhtalt minu süü, kuna olin nii keskendunud sellele, mis pidi peale kolmandat tunnelit tulema. Kolmas rada oli hüpperada ning jällegi algas see raskelt, kuid lõpp oli suhteliselt otse minemine. Viimase hetkeni mõtlesin läbi erinevaid variante, kuidas Mäku sellest hobusemüürist üle saada. Olin ise maha rahunenud ja püüdsin iga tõket korralikult kontrollida. Kõik läks kui õlitatult ning veel oli jäänud vaid slaalom, tagasipöördel tunnel ning kaks tõket sirgel. Kuna kahel korral juba eksisime slaalomis, siis vedasin koera lausa käega slaalomisse, et saaks selle nüüd korralikult läbitud. Ja mis juhtus- Mäku tegi esimese posti ja lahkus tükk maad eemal olevasse tunnelisse! Täiesti ebaloomulik käitumine ma ütlen :D. Trennis ma pean iga tunneli suuni jooksma ja näpuga näitama ning nüüd järsku otsib ta ise kaugustest üles ühe ja poeb kiirelt sisse. Meel oli tõsiselt mõru, kuna olime nii lähedal oma teisele A2 nullile. Koju jõudes olin maha rahunenud ja nentisin, et rajad olid tõesti väga huvitavad, kuid seda tonti, kes mu rajal mitte isemõtleva koera sisse ronis ma küll enam näha ei taha...

Ellliga trennis ei käinud kaks nädalat võistluste tõttu. Terjerite erikal oli tibi TP kutsikas, BIS 4 ja sai eriauhinna Parim Eestis Sündinud Kutsikas. Kolm päeva Tallinnas oli tore vaheldus ja beebi sai sotsialiseeritud niipaljude toredate koertega. Eriti eredalt jäi meelde isane sinine dogi, kelle meie neiu oleks vist küll koju kaasa võtnud.

Pilt ka uhkete vidinatega.

Trennid 31.01-06.02

Eelmise nädala trennid läksid suhteliselt positiivselt. Natuke endast välja viis mind vaid Mäku, keda üritan nüüd trennis rohkem mänguasjaga motiveerida, et võistlustel see teda päris hulluks ei ajaks. Praegu aga mööduvad esimesed rajad seetõttu suht kobamisi, kuna koer vahib pingsalt mind ja ei keskendu absoluutselt rajale. Kolmapäeval oli Stefi meile üles pannud väikeste modifikatsioonidega Tomas Glabazna  raja, mis tegelikult ei olnud eriti raske, kuid vajas keskendumist mõningates kohtades. Esimene rada läks meil kuidagi üle kivide-kändude, kuid teise rajaga olin väga rahul, kuna seal oli mitmeid lühikesi pöördeid ja tagasipöördeid, millega Mäku väga kenasti toime tuli. Trenni lõpus harjutasime veel hooga tagantlõikamisega slaalomisse minekut ning pidin jällegi nentima, et mu vana siga on üks ütlemata tubli ja nunnu loom :).

Pühapäevases kutsikate trennis oli üllatavalt palju koeri kohal ning esimesed 10 min. üritas Elli nende kõigiga sõbraks saada. Kui see ei õnnestunud, siis proovis ta võimalikult palju vinguda ja rihma otsas väänelda. Kui see ka soovitud tulemust ei andnud, siis leidis ta, et mina olen ka väga lahe oma mänguasjaga ja harjutusi teha on väga tore. Vaid korra pistis ta putku koos border Claraga. Poom meil seekord eriti ei sujunud, kuna tegime seda suht trenni alguses, mil keskendumist võis lugeda nullilähedaseks. Edasised ringi käsklused ümber tõkke tiiva läksid suurepäraselt-olin lausa üllatunud. Kodused ümber torbiku harjutamised olid kasuks tulnud. Tegime esimest korda ka A tõket, mis väiksele sigudikule palju rõõmu pakkus. Läbi koti oskame ka juba tuhiseda ning kui vaja ka selle järel tõket hüpata (ehk tõkke tiibade vahelt läbi minna, sest konkreetselt hüppeid me veel ei tee). Viimaseks harjutuseks oli seekord tunnel-tõke-tunnel, millest viimane tunnel asetses suht kaugel. Esimesel korral jooksin ma ise koera vahtides tõkke tiiba, kuid teisel korral läks asi suht ludinal. Niiet jällegi-tubli siga! Kodustest ülesannetest on meil praegu päevakorras otsa vaatamine ehk siis "vaata" käsklus (juba ei teegi enam mulle downi nägu ja leiab mu silmad üles. Teine harjutus on istumine ilma käemärgita ja kolmandaks näituserihmaga jooksmine ja seismine, kuna nädala lõpus teeme oma esimese näitusedebüüdi osaledes Tallinna RV-l ja terjerite erinäitusel.

Kaks pilti ka kuuekuusest tibist:

Elliga trennis

Eile ehk siis 30.01 olime taas platsil pisikese Elliga. Eelmise korra peale trenni sõbrustamised trennikaaslastega andsid tunda ning paar korda kadus väike siga orbiidile. Kuid kiirelt saime selgeks, et mina ja mu mänguasi on palju vahvamad kui teised koerad kokku ning saime tehtud isegi mõned harjutused. Pikim neist oli tunnel-tõke-ringi-tõke-tunnel, mis neljandal korral ka ühes jutis välja tuli. Samuti proovisime uut elementi rõngas, mis edukalt mitmel korral läbitud sai. Poom  on siiski Elli lemmik algusest peale ja iga kord kui sellest mööda jalutame tahab ta sinna minna. Otsustasin talle kontaktpinnad õpetada samamoodi kui Mäkule, ehk siis läbi "oota" käskluse, mis tähendab siis seda, et punasel peab koer korra seisma jääma. 2on2off kardan, et jääb bullidele liiga keeruliseks ning suurema tempo pealt muutub see kindasti 4 off-ks. Igatahes hetkel sai ka Elli selgeks, et kui ta poomilt alla minekul mind vaatab ja lõpuks istub saab ta nämmi. Samuti poomi otsas ootamine ehk siis "enne ära ei tule, kui kutsutakse" põhi on tehtud. Slaalomit me hetkel ei tee, kuna plaan on kevade poole aias channel meetodit õpetama hakata. Mäku sai samuti alles suvel läbi selle meetodi harjutades tõeliselt slaalomi olemusele pihta. Üldiselt tundub, et noorele tibinale agility meeldib ja kiirust on ka tal omajagu :).