Pole pikka aega kirjutanud, sest pole ei aega, tahtmist, viitsimist, vaimu jne. jne. Viimased kolm kuud on möödunud võistlemise ja töötamise tähe all. Oma ettevõte võtab suure aja, aga samas on mõnus teha endale meeldivat asja enda heaoluks ning sättida oma aega nii kuidas meeldib. Kuna tõin ka oma hobuse suve algul Läänemaalt Tartu tagasi ning imekombel on siiani temaga saanud suht stabiilselt trenni teha, siis mõnipäev piirdubki minu koeramine vaid koertele mänguasjade andmisega ning vaatamisega, kuidas nad üksteist lõbustavad.
Vist oli nii, et juunis veel tegime grupitrenne, aga juulis ja augustis olen käinud vaid paaris trennis. Olen püüdnud teha kodus Elliga slaalomit ja pisikestel tõketel erinevat juhtimist ning sama Mäkuga, kes nüüdseks on suhteliselt edukalt ära õppinud sülepöörde.
Mai kuus käisime lausa kolmel võistlusel - Pärnus, Tuhalas ja Tallinnas. Pärnu kolmest rajast kahel saime DSQ - mille pärast, enam ei mäletagi. Mäletan vaid, et kohutav närv oli sees ning miski ei klappinud. Kogu aeg oli hirmus tahtmine joosta puhtalt ning see rikkus kõik ära. Tuhala võistlustel läks nõnda, et vigu oli palju, aga kuna osalejaid vähe, siis kohad tulid muidugi head. Kohtunikuks oli Anne Tammiksalu ning minu jaoks on tema firmamärgiks saanud okserid, mida Mäku ületada ei suuda. Kohad jagunesid aga esimesel rajal I ja teisel II. Iseenesest oli tunne hea, sest olin otsustanud, et las see A3 jääda praegu ootele ja eks kui ta ükskord tuleb, siis tuleb ning sellepärast pabistada ning närvitseda pole mõtet. Tallinna võistlustel oli põnev kohtunik ning rajadki olid huvitavad. Jälle ei mäleta ma esimese raja tulemust, kuid teisel rajal rahustasin ma Mäku niivõrd maha, et esimese ja vist kolmanda tõkke jooksis ta pulga alt. Seejärel mängisin temaga korra, ergutasin ja patsutasin ning teenisin selle eest vea, kuid edasine rada läks see eest superkenasti. Kolmandaks hüpperajaks oli siga täiesti väsinud ning palav ilm tegi oma töö. Raja me lõpetasime, kuid ajasime maha ka mitu pulka. Üllatuseks saime II koha.
Juunis osalesime võistlustel Pärnus, kus kohtunikuks oli meie lemmik - Algirdas Valciukas. Mulle meeldib, et ta teeb A2 jõukohased rajad ning kui ilm on palav, siis ei kruti ka maxide tõkkeid taevasse. Esimesel rajal oleks tulnud puhas jooks, kui Mäku oma väikeste seasilmadega poleks fikseerinud esimeseks takistusek tõkketiiva ja stardipulga vahet. Õnneks suutsin ta pidurdada enne teist tõket, tagasi juhtida ja ülejäänud raja jooksime minu arust väga kenasti.
Teisel rajal kukkus kaks pulka puhtalt sellepärast, et mina juba pöörasin, kui Mäku alles hüppel oli.
Juuli lõpus toimusid Tartus meistrivõistlused koos tavaliste võistlustega. Soome kohtuniku rajad olid suhtelised kerged. Pikad sirged ning vaid üks keerutamiskoht. Esimesel rajal kukkus meil kaks pulka esimesel sirgel. Mäku polnud nagu erilises hoos. Teisele rajale minnes kütsin teda natuke rohkem üles ning jooks läks kenasti kuni selle keerutamiskohani, kus minu soperdamise peale pulgake alla tuli. Tulemuseks siiski I koht.
Augusti alguses olid taas võistlused Pärnus, kuhu sain regada ka Elli A0 kahele hüpperajale. Väike siga oli tahtmist täis ning kohati ei suutnud ta oma jooksuhoogu pööramiseks pidurdada :) Kuna Ellit tuleb juhtida natuke kaugemalt kui harjunud olen, siis videolt vaatasin, et vahepeal trügisin teda lausa oma kehaga tõkkest mööda. Kahe raja peale tuli kokku kaks tõkke kukkumist ning platseerusime II kohale. Olin väga rahul väikse põrsaga :). Video teisest jooksust:
http://www.facebook.com/video/video.php?v=265705263455756&comments Mäku vaeseke ootas terve päeva oma starti ning lõppkokkuvõttes läks meil suhteliselt nigelalt. Suutsin esimesel rajal enne esimest tõket talle putsaga varbale astuda ja nagu hellikule kohaselt kadus tal natukeseks tuju ära ja hüppas tõkkeid lohakalt, mis tähendas kolme mahaaetud tõket. Teisel rajal mängisime tuju rõõmsaks ning Mäku oli justkui tiivad saanud, sest hüppas tõkkeid lausa meeter kaugemalt. Kahjuks jällegi rikkus meie loodetava nulli okser, millesse vaene koer täiesti sisse hüppas. Vaatasin läbi mõned videod, kus oksereid hüpanud oleme ja leidsin, et Mäku vaatab alati esimese pulga kõrgust ning arvestab selle järgi. Pandaks mõlemad pulgad ühele kõrgusele oleks ehk meil ka šanss see puhtalt ületada. Ühe veaga teenisime II koha. Kolmandal hüpperajal oli jällegi sees okser, mis tähendas juba enne alustamist, et puhtalt me seda rada ei jookse. Väike lootus oli veel paar sekundit enne tõket, kuid jällegi pärast videolt vaadates on näha, et Mäku hüppab üle esimese pulga. Edasi suutsin mina juba raja unustada ning puterdasime ka rõnga ees. Koer oli väsinud ja mina andsin alla :).
Nüüd on meil väike paus ning võistlema läheme ehk septembris. Natuke tuleb ka näitustel käia, kuna Ellil on veel vaja ühte jun serti.
